Sulfiidsed mineraalid

Sulfiidsed mineraalid ehk kalkogeniidid on anorgaanilised ühendid, mis sisaldavad üht või mitut metalli või poolmetalli ja väävli aatomit. Sulfiidsed mineraalid sarnanevad metallidega ka omaduste poolest: neil on tihti metalne läige, suur tihedus, hea elektrijuhtivus jne. Enamiku sulfiidide kristallstruktuuri ehitus on võrdlemisi lihtne.

Sulfiidide keemilist koostist iseloomustab valem M_aS_b, kus M ja S on vastavalt metall ja väävel ning a ja b on täisarvud, mis annavad võimalikeks sulfiidide keemilisteks valemiteks M₂S, MS, M₃S₄ ja MS₂. Olulisemad sulfiidide koostises esinevad metallid on raud, vask, nikkel, plii, koobalt, hõbe ja tsink. Kokku kuulub sulfiidsete mineraalide hulka ligikaudu 500 nimetust. Neist olulisemad on püriit (FeS₂), galeniit (PbS), sfaleriit (ZnS), kinaver (HgS), molübdeniit MoS₂, kalkopüriit (CuFeS₂), markasiit (FeS₂) jne. Suurem osa metallimaakidest on sulfiidsed, mis teeb need mineraalid ja neid sisaldavad kivimid olulisteks maavaradeks.

Tekkelt on sulfiidsed mineraalid enamasti hüdrotermaalsed või magmalised, harvem ka diageneetilised.

Sulfiidid jaotatakse kolme klassi

a) vesiniksulfiidi (HS) soolad, mida loetakse lihtsate sulfiidide hulka;

b) tisulfiidid, mis on hapnikuvabad soolad, kus väävel asendab hapnikku;

c) polüväävelhappe soolad.

Tööstuses on sulfiidid peamiseks mitte-rauametallide maagiks, nagu näiteks vask (Cu), tsink (Zn), plii (Pb), elavhõbe (Hg) ja koobalt (Co).^[1]